USA-seikluste viimane osa: Washington, Long Island ja põgenemine päti eest NYCs

Pärast New Yorki Washingtonis… hm, alguses hoidsin ikka kaela kangelt taeva poole nagu nädalaga pilvelõhkujate vahel harjumuseks sai, aga siin pole sellest kasu. Tänaseks olen silmad jälle Eesti-kõrgusele langetanud. On hea ja kodune tunne.

IMG_6462Siin on madalad ilusad majad, suured aiad, hästi palju rohelust ja loodust, suursugused memoriaalid, lopsakas Virginia rohi… Aga ka korralikes kostüümides naised, portfellidega mehed, ametlikud jutud ja natuke hooletut elegantsi… mõni kopter mööda põristamas, et mõnd tähtsat riigitegeleast ühe hoone katuse-lennuväljalt teisele transportida.

IMG_6508

IMG_6491

Leia piltidelt ka snaiperid!

IMG_6443

Praegu siin väliseestlase Jane Raubi juures aias hommikust süües on üks lind otsustanud meile kõrvupaitavat taustamuusikat teha. Millegipärast tundub, et see lind lausa vajab seda eneseväljendushetke. Ja mulle meeldib mõelda, et ta teab, et vähemalt mina teda tähelepanelikult kuulan.

Eile seisin selle koha peal Lincolni memoriaali ülemisel astmel, kust Marthin Luther King hüüdis: I have a dream.

IMG_6426

Mõtlesin, mis unistusi mul Eestiga seoses on, mida ei saa endale jätta. Ja küsisin, seda siin Jane Raubi juures hommikusöögilauas. Jane ütles: olgem tolerantsemad. Ärgem rääkigem ega mõelgem kellestki halvasti.

Silver arutleb, et nii edumeelseks on kõik läinud, et ainult raha liigutab inimesi riigist riiki… Ja see külapoisi unistus, et “kui Norrast töölt tagasi tulen, ostan motika ja uue maja, ehitan siia külavahele ideaalmaailma ja teen talle hästi kõrge plangu ümber…” on ikkagi halenaljakas.

Ta ütleb, et Eesti on kahjuks vaimselt ikaldunud riik. Pole oma usku, on igasugu esoteerilisi suundi ja omausu rekonstruktioone… aga kõige üldisem oma usk on ikkagi laulupidu. Ei muud. Aga kas sellest piisab?

Mul on siin pärast NY kivilinna selline naiselikku sorti unistus, et linnulaul ja ühe aastalille ilu ei saaks meie meeltes võõrandunud plakatiks, mille armsust ja ka suursugusust me ei julge kitšikartuses endale ligi lasta. Et me ei käiks igaks juhuks nina taeva poole otsekui ettekujutatud pilvelõhkujuate vahel. Et me oleks julgelt endakõrgused. Et ei häbeneks ega krampleks. Ega kinnitaks endale alatedvuses kümme korda päevas läbi meedia ja muu, et me oleme edukad, meil on skype ja tiigrihüpe… et kinni mätsida mingit alaväärsuskompleksi mädasood. Et me oleks endakõrgused… see on mu tänase päeva unistus.

Jälgime siin USAs huviga Eesti valmiskampaaniat. Tundub, et viimaks ometi pole võimalustki, et keegi mõtlev inimene Savisaart valib. Pärast Ülemiste vanakese ilmumist on vesi ikkagi kindlalt Tallinna linnavõimudele peale tõmmatud, tundub meile.

Käisime külas mu isa ja ema sõpradel Hellar ja Irja Grabbil. Üle nande koduukse astumine oli nagu kodumaale jõudmine – nii palju eesti kirjandust ja maale, jutte ja mälestusi me ajaloost ja kultuurist. Muide, istusime sohval, kus olid maganud nii Arnold Rüütel kui Lennart Meri, küll mitte koos.

IMG_6359

Iraja Grabbi. Sirelid seal vaasis oleks nagu just kodutalu tagant nopitud.

IMG_6387

Hellar ütleb, et kahetseb ainult, et tema toimetatud ja juhitud kirjandusajakiri Mana, mis sidus kodu-Eesti ja välis-Eesti kirjandust, ei saanud ilmuda veelgi tihemini. Hakkan kohe lugema tema mälestusteraamatut “Vabariigi laps”.

Eile käisime Silveri sugulaste juures. Nad kohtusid Silveriga teist korda elus.  Bill Buschi vanaisa ja Silveri vanavanaisa olid vist vennad, kui ma nüüd õigesti mäletan. Ameerikas sündinud puhast eesti verd Bill räägib banžot näppides oma kodu elutoas: “Mu isa ei rääkinud kunagi Eestist. Kord ütles, et see jõgi siin Dakotas on nagu Treimani sadama muulide vaheline väljasõit merele. Kõik olevat sama. Kui hiljem tõesti vabas Eestis käisin ja Treimani sadamast välja sõitsin, siis sain aru, mida isa ütles ja see oli mulle väga tähtis äratundmishetk.

IMG_6589

Me otsime reisidelt eksootikat, aga palju tähendusrikkamad on mullegi olnud hetked, et kõik on sama, et seda, mis ühendab, on palju rohkem, kui seda, mis eristab.

Siin sõidutatakse meid ühest paradiisiaiast teise. Kõrged ilukõrkjad õõtsuvad pea kohal. Teeme proovi päikesepaistes, ritsikatesirinas ja linnulaulus. (Jälle need ilusad kinnisväljendid! Püüan neid mitte häbeneda.)

Selja taga on üheksa esinemist. Ees on veel kaks – täna õhtul European House ja homme NY Public Library.

European House esinemine läks väga hoogsalt, tundsin, et mul oli palju energiat. Ja saime toredat tagasisidet suursaadik Marina Kaljurannalt ning Euroopa Liidu delegatsiooni juhilt (Deputy Head of Delegation) François Rivasseau’lt.  Korraldajate meelest oli meie esinemine kõige parem selles sarjas.

http://youtu.be/McEuwSYPglk

CONVERSATIONS IN CULTURE | “Every Moment is a Well” | Oct. 15, 2013

François Rivasseau ja Marina Kaljurand publiku seas…

Suur tänu Maria  Belovasile kõike sujuvalt ja suurejooniliselt korraldamast!

CONVERSATIONS IN CULTURE | “Every Moment is a Well” | Oct. 15, 2013

Marina Kaljurand meid sisse juhatamas…

CONVERSATIONS IN CULTURE | “Every Moment is a Well” | Oct. 15, 2013

IMG_6623

IMG_6653

Euroopa Liidu majas…

 

IMG_6260

Washingtoni Eesti Saatkonnas…

Mu jalg hakkab tasapisi ära paranema. Tõmbasin lihase ära NYs ühe päti eest põgenedes. Äkki sattusime Greenwich Village’i suht inimtühjal tänaval jalutades vastamisi mehega, kes takistas meil edasiminekut ja hakkas siis agressiivselt Silverile peale jooksma. Meenusid Ilmar Lehtpere sõnad, et kui keegi ikka sinuga NYs liiga imelikult käitub, siis pista parem jooksu. Seda tegimegi. Ja ikka elu eest. Mees ka ikka kohe elu eest meile järele. Jooksime terve tänava pikkuse jagu. Ja just sellel hetkel, kus tundsin, et vasakust reiest käis mingi raks läbi ja enam ei jõua, andis mees alla ja läks tuldud teed tagasi, ise kirudes: Fast guys..”. Olime kiiremad. Aga sellest peale olen pisut longates ringi käinud ja hommikused jooksuminutid ära jätnud. Kuid täna plaanime õhtul pärast esinemist kuuba salsa klubisse minna ja seal püüan ikka kobedamalt kõndida…

Kahjuks oli meil Washingtonis peale ühtteist võimatu mõnd toredat tantsukohta leida. Nagu argipäevade Tartu või Viljandi, mõtlesin. Kuid blondi eestlannaskonnaga täies purjes viimaseid sõõme pealinna õhku hingata, oli elamus omaette.

IMG_6678

Üldiselt on meil tunne olnud, et meid on siia kaua oodatud. Kunstnik ja luuletaja Amore B kirjutas meie kontsert-luuleõhtult koju sõites meile luuletuse ja postitas kohalviibinud Cross Cultural Communications luuletajate listi. Ta rõhutab, et see on rongis istudes kirjutatud spontaanne mulje-luuletus ja sellisena on ta meie arust eriti armas.

Revelations

for Kristiina and Silver

                  

Tall, blond, slim,

Poet and music-maker

each a master

of their craft

Joined in love

and art

 

She, a weaver

of magical words

drawing fantastical

images in the space

before our eyes

 

He, calling forth

hidden sounds

from wood and steel,

Dancing with bow

and drumsticks to

the tune of his

interior voice

 

A marriage of spirits

Sharing with us

the purity of their

harmonious

dreams

 

A rare glimpse

into an inner

world that holds

the outer in a

full embrace

 

Both lovers,

like Rumi, of

the divine in

all things

 

Blessing us

with their visions

transmuted into

magical art

 

B. Amore

Written 9/29/2013

Ülikoolides esinedes tundsin mõnikord, et pean seletama, et kui mu luuletuses on liivi mereema tütred, merineitsid, siis need pole need Disney pikkade ripsmetega missimõõtu happy-end-piigad, vaid… nojah, kes saab aru, saab aru, kes mitte, ei saa seletadeski. Ja päris üllatav reaktsioon järgnes publiku seast sellele, kui mainisin, et ei mul ega Silveril polnu meie täiskasvanu-elus pikka aega telekat ning et üldiselt me pole sellest puudust ka tundnud.

Kuid on ameeriklastest jäänud siiski pärimuskultuuriliselt aktiivse rahva mulje. Kogu see multikultuursus siin ja siis need halloweeni-kollid majade ees ja lapsed, kelle fantaasiat see aktiveerib sama palju, kui meil mardi-ja kadrisandid. Jah, võib ju öelda, et see on kommerts, aga mul poleks küll midagi selle vastu, et eestiski mardi- ja kadrimaske müüdaks, lisaks hingedepäevaküünlaid ja muud kola. Mulle ei mahu ka pähe, mispärast mõni Eesti tootja pole Teelest, Tootsist ja Arnost nukke teinud. Tean paljusid tüdrukuid, kes viskaks Raja Teele nuku peale oma barbyd nurka. Miks ei võiks oma tähtpäevadest ja kultuuriloost teha suurejoonelist lisaks kõigele muule ka popkultuurilist nähtust? Maailma mõõtmes oleks see eesti popkultuur ikkagi väike friik nišikaup. On kindlasti neid, kes ütlevad, et selleks on need tähtpäevad meil liiga sügavad… ja on ka neid, kes arvavad, et nad on oma tähenduse täiesti kaotanud. Ma usun, et tõde on kuskil vahepeal. Kuid võõraste kõrvitsate ja luukerede ülevõtmisega, seda välja ei selgita.

IMG_6874

Armas oli jõuda oma paaril vabal päeval läbi kergelt kolletanud Long Islandi metsade Orient Village’sse. NYst nii umbes kolme tunni bussitee kaugusele, kus elavad Epp ja Justin Petrone oma lastega. Buss oli viimastes peatustes päris tühjaks jäänud ning saime iseendi ja etiooplasest bussijuhi rõõmuks pilli mängida ja laulu harjutada. Bussi pealt maha astuda oli päris maailmalõpu tunne. Ja juba me kihutasimegi jalgratastega päris ookeanini välja, just sinna, kus asus selle saare kõige Euroopa-poolsem neem. Epp väitis, et sealsamas paistis kurikuulus saareke, kus tehakse loomkatseid vms.

IMG_6209

Üks auto oli liiva kinni jäänud ja isegi meie tori hobuste tugevused mehed ei suutnud seda välja lükata ja autojuht pidi mingi puksiiri-teenuse välja kutsuma. IMG_6197

Mõne aja pärast leidsime aga Eppuga metsast vana roostes ja võssa kasvanud tuletõrjeõuto. See oli nagu džungisse kavanud muinas-tsivilisatsiooni avastamine. Tahaks sinna kunagi veel tagasi minna.

IMG_6186

IMG_6187_1

Äkitselt saabus Eestist sõnum, et Silver sai parima instrumentalisti etnokulbi. Parajasti sel hetkel oli meie jalgrattateel hoiatusmärk: “Ettevaatust, teele võivad sibada kilpkonnad!” Pidasime natuke metsas kilpkonnadele fotojahti ja Silveril oli päriskulbiga pähe saanud nägu. Ta ütleb, et tema energia on pigem läinud sinna, et varjata, et ta tegelikult ühtki pilli mängida ei oska. Koju jõudes leidis ta aga otse Eppu ja Justini naabrusest ühe autoparandaja hoovi, kus vedeles kõiksugu teda inspireerivat kila-kola. Vaadates, kuidas ta mingite rauajuppidega roostes traktorit, koppa, õlitünne ja tuletõrjeautot “mängis”, sain aru, et vedas ikkagi, et meile ühtki kilpkonnakest teele ette ei jääks. Mine tea, mis fantasia-trummi mõte mehel võinuks tulla.

IMG_6227

Siin on video, mille Silver Eppu naabrionu masinakolakatel mängis ja Pärimusmuusika Aita kulpide kätteandmistseremooniale saatis –

http://youtu.be/IygqsbKx3JE

Epp ja Justin elavad ilusas majas keset avarat rohuvälja, kus aegajalt kalpsavad ringi metskitsed ja küülikud. Külaskäik nende juurde oli meie jaoks tõeline puhkus täis soolast ookeanituult ja mõtteid oma kodu otsimisest siin ümmarguses ilmaruumis, kus kõik teed viivad loodetavasti ikka… Eesti tagasi.

IMG_6215

Meie Bill, ehk William Wolak on kõige rõõmsameelsem ja optimistlikum luuletaja, keda mina kunagi olen kohanud. Tema on see, kes meid enamasti ühest kohast teise sõidutas, pilte tegi ja järjekindlalt meie tuju ka väga pikkadel sõitudel ja enne kohati ka tundmatus-kohas-vettehüppamise-tunnet tekitanud esinemisi üleval hoidis. Talle eile õhtul NY lehvitada oli kurb tunne. Loodan, et leiame põhjuse sind varsti Eesti meelitada, Bill.

IMG_5478

 

Kaksteist esinemist on selja taga. Meid käis kuulamas umbes 700 inimest. Paljud ütlesid, et meie esinemisi oli raske žanriliselt määratleda – segu luulest, laulust, proosast, pillimängust, tantsust ja jutuvestmisest. Mõni esinemine sai akadeemilisemat laadi, teine jälle selline, et keegi istuma ei jäänud ja pidu ning tants ei tahtnud lõppeda. Kõige viimasteks esinemisteks arendasime välja ka loo, mida laulame ja saadame kahekesi “Viimased lumeta päevad – The Very Last Days Without Snow”. On tunne, et see väljendab midagi, mis on õhus, rohekamatel südames, kui ainult meil.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

 Viimasel esinemisel New York Public Librarys, imeilusas vanaaegses hoones NY südalinnas… Kuuldavasti olevat me esimesed seal esinenud eestlased.

Public Library esinemisel oli minu jaoks palju üllatuskülalisi. Nagu näiteks tuntud lauludetegija ja muusikalide autor Mark Barkan oma tütrega, ning tundud luuletajaid siit ja sealt NT nurgast… Oli ka palju üllatushetki, kus mul polnud aimugi, mis nüüd järgneb… aga kõik läks hästi ja hoogsalt ning oli tunne, et saalis viibis tõepoolest keskmisest kirjandusteadlikum publik, kes julges end ka aplauside ja vahehüüetega väljendada.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Suur tänu sulle, Kristi Roosmaa Tootell, selle erilise esinemise korraldamise eest. Hoiame pöialt sulle, me “laululõoke”.

Ja viimaks – jälle teel ookeani kohal… “tagasi Eesti, kust põgenevad luiged ja lapsed” nagu ühes luuletuses kirjutasin. Mul pole tahtmist tükil ajal kuhugi reisida, kuid võibolla tuleb siiski üks ootamatu ja rõõmustav Londoni reis ette võtta, sest täna hommikul tuli uudis, et “1001 talve – 1001 Winters” on määratud Popescu preemia (Euroopa lõlkeluule preemia) nominendiks ja autasustamine, mille käigus selgitatakse võitja, toimub 29. nov. Londonis.

Jääb üle tänada minu kirjastajaid Ameerikas – Stanley Barkan (Cross Cultural Communications) ja Paul B. Roth (The Bitter Oleander Press). On ime, et kirjastaja märkab ja tahab vahendada kellegi luulet üle ookani, üle keelepiiride. Suur tänu minu tõlkija Ilmar Lehtpere selle suurepärase reisi korraldamise eest.  Ma tegelikult ei tea, kuidas sa seda tegid. Seda logistikat oli ikka nii palju, et ma lihtsalt imestasin igal hetkel, kuidas kõik sujus ja isegi kui telefonid ei töötanud, oldi meil igal pool õigel ajal vastas. Ja aitäh luuletõlgete eest, mida oli ja on hea lugeda. Aitäh ka sulle, Sadie Murphy armsa toetuse eest. Kuulsime teie Ameerika elust, Sadie ja Ilmar, siin koha peal palju häid lugusid.

IMG_7051

Sadiel Ilmus Ameerikas raamat “Hightland Journey”, mis räägib liigutava tõsielulise loo tema ja tema pulli elupõlisest sõprusest. Õnne sel puhul! Tõime Sadiele raamatu Viljandisse koju kätte.

IMG_7061

Aitäh, William Wolakile, Mariale, Joan Digbile ja John Digbile, tänu kelle sõprusele saime kontakti väga paljude erinevate kohtade ja inimestega. Mõjusite ülimalt inspireerivalt.

IMG_6900

Aitäh Kristinele Salemi nõialinnaspäikeselise  võõrastemaja eest. Aitäh Epule ja Justinile, meid nii lahkelt nende Orient Village’i kodus võõrustamast. Samuti sulle, Renna Unt, meeldejääva pilvelõhkujatoa eest ja aitäh meil NY silma peal hoidmast, olid meie kaitseingel.

IMG_6120

Üle NYC lähenevad tormipilved… vaade Renna aknast.

IMG_6014_1

Iga ilmaga turvalisust sisendav Renna…

Aitäh sulle, Maria Belovas, noobite esinemiste korraldamise eest Washingtonis, teile, Katrin, Joe, Margit, Enriko, Jane ja Axel, Triinu ja kogu mehhiko restorani kamp lennukate käikude ja maitsavate söökide eest Washingtonis.

IMG_6653

IMG_6260Aitäh sulle, Kristi Roosmaa Tootell, ka meid väga kiiresti kosutanud hoolitsuse eest pärast pikka bussisõitu Washingtonist enne NY Public Library esinemist. See õhtu oli meie viimane NYs ja tänu sinu ja konsulaadi kaasabile oli see esinemine väga meeldejääv.

IMG_6798

Aitäh sulle, NY Eesti konsul Sten Schwede, et võtsid aega meiega lähemalt tuttavaks saada ja meid nii sujuvalt NYst Washingtoni sõidutasid. See vahemaa tundus lühem kui Tartust Tallinna.

IMG_6130_1

Neid, keda siin tänada tahaks, on veelgi. Suur aitäh Eesti Kultuurkapitalile ja Eesti Kultuurimisnisteerimile toetuse eest. Täname ka Eesti kirjanduse teabekeskust ning Ilvi Liivet toetuse ja abi eest selle reisi korraldamisel ja ettevalmistamisel. Aitäh Katrin Albazile NY Eesti majast meeldejääva esinemise korraldamise eest, aitäh Bruce Katzerile ja tema pojale Karlile lahke öömaja eest Hudsoni jõe ääres ning paljudele lahketele inimestele, kellega elu meid sel reisil kokku viis. Aitäh meie peredele ja sõpradele ning kõigile neile, kes pöialt hoidsid.

Silver ja Kristiina NY Eesti majas (Siiri Lind)

Silver naelapilliga NY Eesti majas (Siiri Lind)

(Tagasi Eestis. Kui öö ja päev on niigi segi nõuab erilist vaimujõudu leppida asjaoluga, et me pealinn on endiselt Savicaargorod. Kuid Silver on muretu ja kavatseb minna sugulase kutsel Lääne-Eesti laidudele lambaid püüdma. Ja Hannes küsib poodide vaateaknaid vaadates: “Ema, mispärast need nägudega kõrvitsad peaksid õudsad olema?”)

IMG_7010

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s