Ratsa New Yorgi poole

Silver avas just akna ja hüüdis 90 meetrit allpool kihavale 37. tänavale: “Good morning, America!”  Ta vaeseke ärkas alles nüüd ja ei näinudki seda, mida virgad inimesed nagu mina juba mitmeid tunde tagasi – suur punane päike tõusmas Queensi kohale, vinnamas ennast mõne minutiga peegelduma East Riveri jõele, kallamas kollakasroosa kumaga üle hallid jõesadamad, esimesed unised sörkijad ja minu, kes ma seisin kuskil une ja ärveloleku piiril 28. korruse hiiglasuurte akende taga savist teetass käes… See linn teeb mind pisut kuutõbiseks ja ilma siinse armsa perenaise Renna Undi eesti kirjanduse raamaturiiulita, polekski ma vist magama jäänud (emakeele teraapiline mõju, eesti metsad, sood, rabad, turvalised riiakad inimesed…).IMG_6026

Pärast Oyster Bay rannalinnakest, mis natuke meenutas mulle kodust Raplat, kus ritsikad siristavad valjult nagu septembirs veel peabki, ja kõik tuvid, kajakad, kassid ja koerad teevad nägu nagu poleksi kuskil olemas taevasse sirutuvate majadega kivilinnu, tundub see esimene päksetõus NYs nagu saabumine kuhugi teisele planeedile, mis ometi on siin koguaeg olnud, väga lähedal, Oyster Bayst vaid tunni aja tee kaugusel.

Meie Oyster Bay perenaine oli Joan Digby, õppejõud, luuletaja, paljude raamatute autor, kirjastaja ka. Tema on tõeline New Yorgis sündinud ja kasvanud naine  – väga tegus, rõõmsameelne, sihikindel. Temas pole kübetki seda tädistumist, mis eestis kergesti võib aastatega peale tulla. Kui muusika talle meeldib, siis ta tantsib. Kui väga meeldib, siis laulab – köögis, elutoas, keset ummikuid või närvilise liiklusega teedesõlmi. Ema olevat õpetanud talle NYs autojuhtimist – “Nüüd tõmba bussile ette paremale, nüüd nõelu taksode vahelt läbi, kiiresti, tõmba tunnelisse, õige rida, anna gaasi, edasi!” Kui mõni autojuht teda NY tänavatel või Oyster Bay vahel vihastab, siis elab ta selle jalamaid välja. Kuid närvid tunduvad tal üldiselt vägagi korras. Ta ratsutab oma valge Snowballiga mitu korda nädalas, peab kahte kassikest – Daisyt ja Sissit – mängib tennist ning toidab iga päev veel viiteteist kassi ülikooli lähedal kasside koloonias, mille ta asutas oma heast tahtest. Õigupoolest tundub Joan mulle hingelaadilt noorem, kui paljud minuvanused, samas on temas eesti emmede ja vanaemade turvalist juurtega maalima – tema toidudki oleksid nagu otse eesti pühadelaualt pärit.

IMG_5847

IMG_5830

Kolooniakassike tiirutab uudishimulikult ümber Silveri.

Joanil läks korda mind oma sütitava energiaga ratsutama meelitada. Millegipärast olen alati hobuseid natuke kartnud, mind on küll tõmmanud nende poole, aga mingi alalhoidlik vaist on leidnud põhjuseid, et mitte  sadulasse hüpata. Nüüd aga ratsutasime nagu vanas vesternis tund aega järjest, ikka Ny poole.

Meie Oyster Bey pererahvast võiks rääkida veel väga pikalt. Joani abikaasa on John Digby, luuletaja, tõlkija, sürrealist ning Ameerika üks kuulsamaid mustvalge kollaži kunstnikke, kes on sel erialal välja andnud õpikuid ja käsiraamatuid, teinud kümneid näitusi ja tuhandeid taieseid.

IMG_5861

Tegime Johnile, kelle tervis ei lubanud emie esinemisele tulla, improviseeritud kirjandus – ja muusikaõhtu ja tema vastas meile samaga.

IMG_5838

Siin mängib John parajasti eesti vanaisa. Selle mütsi on talle Ilmar kunagi kinkinud. Ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et John on üks kõige sütitavama huumorimeelega inimesi, keda ma kunagi olen kohanud. Ta on inglane ja tema oma sõnutsi on tema musta huumori meel sündinud ellujäämisintinktist ameerika “lollidemaal”. Joan muheleb ja tundub, et ei tunne ennast üldse puudutatuna. Püüdsin Johni tervmeelsusi kirja panna, aga niimoodi tekstina tunduvad need ikkagi vaid haledad varjud originaalidest. Kuid siiski:

John ütleb, et kõige olulisem on majapidamises mees- ja naisluuletajate teosed eraldi riiulites, isegi eraldi tubades hoida. Ta tunnistab, et varem ta seda ei teadnud ja raamaturiiulid ajasid koguaeg üle, raamatud paljunesid ja teoste kuhjad kasvasid, aga nüüd, kus ta neid hoolikalt eraldi hoiab, on raamatute hulk hakanud kahanema. Vähemalt ei tule enam juurde, teatab ta kergendusohkega.

Istume õhtusöögilauda. Silverit ei ole. Hüüame teda. Lähen lõpuks tagaaeda teda kutsuma, aga Silver ei saabu ikka veel. Johnil on silmnähtavalt igav. Viimaks tuleb Joan ja toob prae lauale, endal suur praelõikamise nuga püsti käes. Praad on eesti moodi suur taine lihakäntsakas, mis ujub soustis ja kartulites. John vahib Joani ja tema praadi kangestunud ilmel. “What did you do to him? Where is the rest of Silver?” küsib ta oma naiselt õudusest tulvil häälel.

Tulime esinemast. John oli pikali oma toas. Astusin sisse. Juhuslikult oli mul seljas must lehviv pidulik kleit. John vaatab mind terasel ilmel ja torkab muu jutu vahele: juba tulid matusele, aga mina, näe, elan Ikea veel.

Täna tahtis John, et kindlasti telliksin talle “second hand coffin” (taaskasutuskirstu) kui ta varbd sirgu ajab. Taaskasutusasjad pididi ikka kõik tugevamad olema, kinnitas ta.

John toonitab pidevalt oma ülimat täpsust nõudva kunstnikutöö vaheaegadel, et kui talle antakse valida, siis loobuks ta pigem oma “testicles” kui “spectacles”  (ehk pigem mehetunnustest kui prillidest).

Aga parim osa tema tulisest meelelaadist on minu arvates talletatud siia videosse. Seletuseks ainult nii palju, et John armastab kirglikult dadaistlikke manifestatsioone. See on üks nendest. Sõnapaar “mothballs” tähendab nii koiliblikate tõrjeks kappi pandavaid pallikesi kui ka täht-tähelt lugedes “koiliblika munandeid”. Video alguses püüab John meile kangekaeselt seda erinevust ja samasust selgeks teha, enne kui sõnamängulise protestiavalduse ettelugemiseni jõuab.

Oleme jõudnud Long Islandi ülikooli Poetry Centerisse. Sellessamas galeriisaalis hakkab kohe meie esinemine. Saal on rahvast täis. Paar minutit enne esinemist saan teada, et USA valitus on kinni pandud. See kõlab natuke hirmutavalt, aga praeguseks olen aru saanud, et ameeriklased viskavad selle üle ainult ülimalt iroonilist nalja a’la stiilis et väga hea et kinni pandi, siis näevad lõpuks, et me saame ka väga hästi ilma nendeta hakkama.

IMG_5765

Rahvast oli tulnud lähedalt ja kaugelt ning meeldivamat esinemispaika on raske ette kujutada.

IMG_5771

IMG_5785

Hannes ja Emma, siin on teile veel üks pilt meie hobustest.

IMG_5873

Ja siin on pilt Joanist, kes on just andud oma hobusele Rangerile musi. “Hobuseid tuleb musitada, siis nad armastavad sind!” seletab ta.IMG_5931

Paari päeva eest käisime Oyster Bays Theodor Roosevelti haual. Seal lähedal istus üks vöötoravake nagu leinaseisakus, kui lähedale me ka ei läinud, tema ei liigutanud.

IMG_5729

Ja juhuslikult oli parajasti käes Roosevelti naise Edithi surmaastapäev.

IMG_5730

Oli see nüüd unes või ilmsi, aga üks naine istus sealsamas lähedal öökull käsivarrel. Öökulli nimi oli Tipsu vms, mis ajas mulle tema kolmesentiseid küüniseid ja nõeltervat nokka vaadates naeru peale.

IMG_5742

Eile õhtul NYs käisime aga vaatamas Blue Man Group’i – kuulast kanalisatsioonitorudel mängivate meeste performance-etendust, mida mängitakse kuba kakskümmend kaks aastat ja ikka veel on saalid rahvast puupüsti täis. Tsirkust oli rohkem kui muusikat. Vahepeal läks vist kõigil süda pahaks. Etenduse lõpuks tõmmati laest alla tuhandeid meetreid vetsupaberit, publik viskles kõrvulukustavate kanalisatsioonitrummihelide saatel, 100% Ameerika ja 100% meelelahutus. Pildistada tohtis kahjuks alles väljas fuajees.

IMG_6002

Advertisements

2 thoughts on “Ratsa New Yorgi poole

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s